“Kui
mälukaardid suudavad üha rohkem salvestada, talletada ja analüüsida,
siis mis sellest kõigest ehitatud keskkonda järele jääb?
Ehitustehnoloogia
kui konservatiivne majandusharu uueneb aeglaselt ja kui, siis
mõttesuundade muutuse sunnil. Usun, et Eestil on jälle ajalooline
võimalus olla kohaliku tooraine kasutusega Euroopa muutunud
majanduskaardil teedrajaval positsioonil,” arvab Mihkel Tüür.
Millised on Eesti praeguse arhitektuuri jumalad, eelistatuimad materjalid ja suunad?
Mõnes
mõttes on arhitektuuris jälle kevad nagu aastal 1905, kui Auguste ja
Gustave Perret lõid raudbetoonkonstruktsioonidega tegeleva ettevõtte.
Uus ehitustehnoloogia muutis arhitektuuri ilmet. Hiljem tekkisid juurde
teoreetilised põhjendused ja selgitused. Nüüd on väljakutseks
tagasipöördumine maja algtõdede ja kergehituse juurde.
Võtmeküsimus
ehituses on kohalike ressursside – nii materjalide kui ka teadmise –
rakendamine keskkonna loomisel. Kui 1905. aastal võimaldas just
raudbetoon efektiivsemalt ja odavamalt ehitada, kasutades uut
arhitektuurset ruumi, siis praegu on teemaks raskete materjalide
asendamine kohalike ja kergete materjalidega, milleks on Eesti
kontekstis eelkõige puit. Kohalike materjalide eesmärgipärane
rakendamine ehituses võib anda üllatavalt efektiivseid tulemusi.
Asendades ehitises 1 m3 betooni puiduga, võib ehitusest tekkivat CO2
emissiooni piirata viis korda. Materjali tootmise ahel lüheneb ja
oluliselt lihtsamaks läheb hoone ümbertöötlemine selle elutsükli lõpus.
Hoone sisekliima ja toimimine muutuvad samuti.
Nii et tagasi juurte juurde minemine võiks olla oluline suund?
Taasavastamist
ootavad hooned, millel räästas püüab kinni palava suvepäikese, kus
ruumi ventileerimiseks käib kõigele lisaks ka aken lahti ja kütmiseks
võib ahju tule teha. Avatav aken kui maja osa on huvitaval kombel
vahepeal arhitektuuris ununema kippunud. Tihti näeb aknaid, millel on
seinafunktsioon ja mida pole seetõttu võimalik avada. Huvitav on
jälgida, kuidas eesmärk tekitab mõttesuunad. Kui ei olnud leiutatud
raudteed, ei olnud olemas ka raudteeinsenere. Kui tekkis üks, tekkis ka
teine. Kohalike toorainete eesmärgipärase rakendamisega saavad tegeleda
ainult sellega kursis olevad ehitustehnoloogiaspetsialistid. Eestis on
alus sellise tehnoloogia arendamiseks hea.
Siin ei ole palju
kohalikke materjale: paekivi, liiv, puit, savi, roog ning nendest loodud
ehitusmaterjalid. Kui neid aga alusena keerukamatele komposiitidele
kasutada, siis on pilt rikkalik ja võimalusterohke.
Leiate, et kohaliku tooraine võimalusi saaks paremini ära kasutada?
Rukkist,
kaerast ja mustikatükkidega pastatooteid, mille on kokku pannud Eesti
toidutehnoloogid, võib pea igast toidupoest osta. Kui aga minna
ehituspoodi, siis ei leia sealt Eesti paekivi- ja
lepahakke-soojustusvilla, mis oleks Põhja- või Lõuna-Eesti retsepti
järgi loodud. Kohalik ehitusmaterjalitööstus seisab suure väljakutse
ees, sest imporditav tehnoloogia ei ole enam lahendus. Samuti on vaja
uuesti luua arhitektuurne loogika, millest lihtne maja tekkib.
Kuidas on teie hinnangul lood inimeste enda panusega?
Ehitus
on endiselt raske ja konservatiivne teema, kuna see on tohutult
ressursimahukas. Kui mõelda, et aastal 2011 jääb toimeka Eesti pere 30
aasta tegevusest tekkinud lisaväärtuseks (pärast noore pere laenu
tagasimaksmist) keskkonda ilmestama 70 m2 elamisühik, mis koosneb
kivivillast ja kipsplaadist, siis mulle näib, et 21. sajandil ei ole me
jõudnud kaugemale, kui olime paarsada aastat tagasi.
Pigem
vastupidi. Kahekümnenda sajandi esimeses pooles oli tavaline, et
toimekas eesti leibkond ehitas muude tööde kõrvalt üles eluhoone, lauda,
aida ja sauna – kokku üle 300 m2.
Nähtav keskkondlik resultaat,
mille on viimase saja aastaga suutnud luua keskmine kodanik keskmise
palga eest, on kordades kahanenud.
Kuidas saaksime ressursse paremini kasutada?
Kergehitus
kohalikust toorainest on vältimatu teema, mille kaudu võib ehitatud
ruutmeetri hind märkimisväärselt alaneda ja kohalik materjalitööstus
elavneda. Seega muutuks mõtlemine ehitatud keskkonnast mängulisemaks.
Kergehitusest
tuleneva majandusliku mõju rakendamisega tegelevad hoogsalt Saksamaa
juhtivad ehitustehnoloogiainstituudid. Majanduslik mõju, mis võib
tekkida mõttemustri muutusest ehituses, on suur. Milline riik
mustrimuutuses teed näitab, ei ole veel selge. Austria on riiklikult
sellele teele asunud, ka Eestil on head eeldused sinna liikumiseks. On
vaid mõne aasta küsimus, kui on võimalik luua endale meelepärane tuba
kohalikust toorainest ja mõistlike kulutustega. Õhku jääb aga küsimus,
kas see on kõik nii ainult Austrias või ka Eestis.
Autor: Katre Koit
Ehitusuudised.ee