Mihkel Tüür: kohalikud materjalid on ehituses võtmeküsimus
15. aprill

“Kui mälukaardid suudavad üha rohkem salvestada, talletada ja analüüsida, siis mis sellest kõigest ehitatud keskkonda järele jääb?
Ehitustehnoloogia kui konservatiivne majandusharu uueneb aeglaselt ja kui, siis mõttesuundade muutuse sunnil. Usun, et Eestil on jälle ajalooline võimalus olla kohaliku tooraine kasutusega Euroopa muutunud majanduskaardil teedrajaval positsioonil,” arvab Mihkel Tüür.

Millised on Eesti praeguse arhitektuuri jumalad, eelistatuimad materjalid ja suunad?
Mõnes mõttes on arhitektuuris jälle kevad nagu aastal 1905, kui Auguste ja Gustave Perret lõid raudbetoonkonstruktsioonidega tegeleva ettevõtte. Uus ehitustehnoloogia muutis arhitektuuri ilmet. Hiljem tekkisid juurde teoreetilised põhjendused ja selgitused. Nüüd on väljakutseks tagasipöördumine maja algtõdede ja kergehituse juurde.
Võtmeküsimus ehituses on kohalike ressursside – nii materjalide kui ka teadmise – rakendamine keskkonna loomisel. Kui 1905. aastal võimaldas just raudbetoon efektiivsemalt ja odavamalt ehitada, kasutades uut arhitektuurset ruumi, siis praegu on teemaks raskete materjalide asendamine kohalike ja kergete materjalidega, milleks on Eesti kontekstis eelkõige puit. Kohalike materjalide eesmärgipärane rakendamine ehituses võib anda üllatavalt efektiivseid tulemusi. Asendades ehitises 1 m3 betooni puiduga, võib ehitusest tekkivat CO2 emissiooni piirata viis korda. Materjali tootmise ahel lüheneb ja oluliselt lihtsamaks läheb hoone ümbertöötlemine selle elutsükli lõpus. Hoone sisekliima ja toimimine muutuvad samuti.

Nii et tagasi juurte juurde minemine võiks olla oluline suund?
Taasavastamist ootavad hooned, millel räästas püüab kinni palava suvepäikese, kus ruumi ventileerimiseks käib kõigele lisaks ka aken lahti ja kütmiseks võib ahju tule teha. Avatav aken kui maja osa on huvitaval kombel vahepeal arhitektuuris ununema kippunud. Tihti näeb aknaid, millel on seinafunktsioon ja mida pole seetõttu võimalik avada. Huvitav on jälgida, kuidas eesmärk tekitab mõttesuunad. Kui ei olnud leiutatud raudteed, ei olnud olemas ka raudteeinsenere. Kui tekkis üks, tekkis ka teine. Kohalike toorainete eesmärgipärase rakendamisega saavad tegeleda ainult sellega kursis olevad ehitustehnoloogiaspetsialistid. Eestis on alus sellise tehnoloogia arendamiseks hea.
Siin ei ole palju kohalikke materjale: paekivi, liiv, puit, savi, roog ning nendest loodud ehitusmaterjalid. Kui neid aga alusena keerukamatele komposiitidele kasutada, siis on pilt rikkalik ja võimalusterohke.

Leiate, et kohaliku tooraine võimalusi saaks paremini ära kasutada?
Rukkist, kaerast ja mustikatükkidega pastatooteid, mille on kokku pannud Eesti toidutehnoloogid, võib pea igast toidupoest osta. Kui aga minna ehituspoodi, siis ei leia sealt Eesti paekivi- ja lepahakke­-­soojustusvilla, mis oleks Põhja- või Lõuna-Eesti retsepti järgi loodud. Kohalik ehitusmaterjalitööstus seisab suure väljakutse ees, sest imporditav tehnoloogia ei ole enam lahendus. Samuti on vaja uuesti luua arhitektuurne loogika, millest lihtne maja tekkib.

Kuidas on teie hinnangul lood inimeste enda panusega?
Ehitus on endiselt raske ja konservatiivne teema, kuna see on tohutult ressursimahukas. Kui mõelda, et aastal 2011 jääb toimeka Eesti pere 30 aasta tegevusest tekkinud lisaväärtuseks (pärast noore pere laenu tagasimaksmist) keskkonda ilmestama 70 m2 elamisühik, mis koosneb kivivillast ja kipsplaadist, siis mulle näib, et 21. sajandil ei ole me jõudnud kaugemale, kui olime paarsada aastat tagasi.
Pigem vastupidi. Kahekümnenda sajandi esimeses pooles oli tavaline, et toimekas eesti leibkond ehitas muude tööde kõrvalt üles eluhoone, lauda, aida ja sauna – kokku üle 300 m2. 
Nähtav keskkondlik resultaat, mille on viimase saja aastaga suutnud luua keskmine kodanik keskmise palga eest, on kordades kahanenud.

Kuidas saaksime ressursse paremini kasutada?
Kergehitus kohalikust toorainest on vältimatu teema, mille kaudu võib ehitatud ruutmeetri hind märkimisväärselt alaneda ja kohalik materjalitööstus elavneda. Seega muutuks mõtlemine ehitatud keskkonnast mängulisemaks.
Kergehitusest tuleneva majandusliku mõju rakendamisega tegelevad hoogsalt Saksamaa juhtivad ehitustehnoloogiainstituudid. Majanduslik mõju, mis võib tekkida mõttemustri muutusest ehituses, on suur. Milline riik mustrimuutuses teed näitab, ei ole veel selge. Austria on riiklikult sellele teele asunud, ka Eestil on head eeldused sinna liikumiseks. On vaid mõne aasta küsimus, kui on võimalik luua endale meelepärane tuba kohalikust toorainest ja mõistlike kulutustega. Õhku jääb aga küsimus, kas see on kõik nii ainult Austrias või ka Eestis.

Autor: Katre Koit
Ehitusuudised.ee