Tallinna maja - Esimene laialt levinud puitmaja Tallinnas
03. oktoober

Milline on Eesti Vabariigi algusaegadel olnud puitmajatüüp "Tallinna Maja," kirjutab Delfis Eesti Päevalehe loovjuht Ester Vaitmaa


Üks väheseid säilinud Tallinna-tüüpi maju Keldrimäe asumis aadressiga Mardi 14. Ehitatud arhitekt Karl Taravse projekti järgi 1930. aastate keskpaigas.

Foto: Jaak Juske blogi

Ma ei teagi, mis hetkel teadvustasin, et on olemas eraldi hoonetüüp, mida kutsutakse Tallinna majaks. Mu linnavanaema elas ise ühes sellises, nii et Tallinna tulek tähendaski raske, lillekujulise ornamendiga kulunud puu-ukse lahtilükkamist, mille tagant avanes paekivist astmetega trepp ja alati veidi rõskelt lõhnav jahe kivitrepikoda.

Kahevärvilised plaadid trepikoja põrandal, sepistatud käsipuu ja voogav käe järgi vormitud käsipuu. Korter täis põnevaid teistsuguseid asju kui muidu nii tuttavas paneelelamus: ümmargused mustad plastiklülitid, kus tuli vajutada kas punast või musta nupukest, veidralt väike köök imeliku kandilise metallist kraanikausiga (ja alati tilkuv kraan). Samas eraldi söögituba – ruum, kuhu mahtus vaid ümmargune massiivne laud ja toolid, üks õhuke kapike proovis end seina ääres ära mahutada. Suur tuba, väike tuba, esik.

Seda, et see Tallinna vanaema maja oligi Tallinna-tüüpi maja ja et üldse selline eraldi majatüüp on olemas, panin kokku kunagi hiljem, kui polnud enam vanaema ega toda konkreetset maja. See jäi mingil hetkel tänapäevastele arendajatele ette.

Neid, esindusliku kivitrepikojaga puitmaju on pealinnas alles üle 500 ning Delfi ja Eesti Päevalehe ajalooprojekti "EV100 nädalat"raames on hea meel teha kummardus majatüübile, mida võib uhkusega pidada ka Tallinna visiitkaardiks.

Tallinna maja hakati Tallinna majaks kutsuma tagatjärele, alles 1970-ndatel, kirjutab Mark Sepp raamatus "Tallinna puitarhitektuur".

Ehitamise ajal ei mõelnud vist esiti keegi sellele, kuidas seda hoonetüüpi hiljem kutsutakse. Siis oli vaja ehitada. Kiiresti ja võimalikult palju!

Korterikriis tõi esimese eestiaegse kinnisvaraarenduse laine

"Wajan korterit, nõus igasuguste tingimustega! Annan 10 000 marka vaid sellele, kes soovitab korteri!" Selliseid kuulutusi on vabariigi algusaegsetes lehtedes iga päev kümneid ja kümneid – isegi ajalehtede esikülgedel. Terav vajadus elamispinna järele tõigi meile pealinna majatüübi, mida ma tänapäeval Tallinna majana tunneme.

Vabariigi alguses elas eestlastest linnades vaid umbes 20% inimestest, nendest veidi vähem kui pooled Tallinnas. Pealinnas aga kasvas elanikkond kiirelt, üürihinnad olid kõrged ning tihti tuli leppida näiteks korteris ühe toa rentimisega, sest eraldi korterit polnud saada. On võrreldud, et toa rent 1920-ndate alguses oli sama kallis kui 1930-ndate lõpus terve korteri rentimine.

„Majade arvu kasvamine ei käi elanikkude arvu kiire kasvamisega mitte koos ja jääb tunduvalt sellest maha. Ei või tõendada, et elanikkude ja elumajade arvud peavad teatavas proportsionaalses vahekorras olema, aga siiski teatavas seotises nad on. Tallinna elumajade tüüp linna agulites on üldiselt vähe muutunud ja just agulite majade arvu kasvamine iseloomustab ka terve linna kasvamist,” seisab 1922. aasta Eesti Vabariigi Statistikabüroo kuukirjas, enne kui suurem Tallinna majade ehitamine lahti läks.

Keskmisel elas sel ajal igas olemas olevas toas 2,22 inimest. Statistika tegemisel nähti ka üsna palju vaeva, et vahet teha, mida lugeda eluruumi, mida tööruumina. Eks tihti elas mõni meister ka oma töötoas.

Senised eeslinnade majad olid kas ühekordsed või oli juba ehitatud nn Lenderi maju, arhitekt Voldemar Lenderi projekti järgi rajatud reeglina rohke puitdekoori ja kahe puittrepikojaga rõhkpalkmaju, mida peetakse meie puust linnamajade esimeseks tõeliseks näiteks.

Miks puu-, mitte kivimaja?

"Üsna pikka aega häbeneti, et võrreldes Riia ja Helsingiga polnud Tallinnas kivimajade massiive. Nii oli 20. sajandi algul nõue, et vanalinna ümbritsevate suuremate tänavate (nt Toompuiestee) äärde ei tohi puitmaju ehitada. Enne I maailmasõda läbis Tallinn ehitusbuumi, mille käigus ca 1910–1914 ehitati hulk kivimaju (rääkimata puitelamutest), mis on osaks meie väärikast arhitektuuriajaloost ning mil esmakordselt püüti Tallinna luua suurlinlikku mõõdet. Siis kerkis esile nt Karl Burman ja tema uhked kivimajad Kreutzwaldi ja Tatari tänaval," kirjeldab Uus Maa kinnisvara analüütik ja vanade hoonete sõber Risto Vähi.

"Aedlinna idee tuli samuti enne ilmasõda, kuid see pidi rakenduma linna äärtes ja Nõmmel, puitasumid ei lähtunud aedlinna ideest. Tegu oli siiski kiirelt ehitatud suure hulga korteritega, mida kasvav elanikkond vajas, nii nagu see oli mujal Euroopas," räägib Vähi ja toob esile, et Eesti erinevus oli vähene rahahulk ja kivimaju meil lihtsalt ei jõutud ehitada. Sama probleem iseloomustas ka aega 1918–1940, mil küll tehti suuri plaane kesklinna kivihoonestusega täitmiseks, kuid enamasti osutus jõukohaseks siiski puitelamute rajamine ja nõnda ehitatigi suures koguses nn Tallinna-tüüpi kivitrepikojaga puitmaju.

"Muide, ka vabariigiaegsed funkvillad on tegelikult puitmajad, mida väärikuse suurendamiseks krohviti. Vähesed ehitasid neid nii nagu Euroopas – kivist."

Püstised palgid: kiirem ehitus!

Küllap on kiirusel tänapäeval teine tähendus kui 1920-ndate alguses. Loobumine rõhkpalkseintest andis aga juba siis olulise ajavõidu: nüüd ei pidanud enam palkide vajumist paariks aastaks ootama jääda. Kohe, kui seinad püsti ja majal katus peal, võis hakata siseviimistlust tegema. Näiteks seestpoolt papiga seinad üle lüüa ja tapeet peale panna. Tõsi, lõplikku välisvoodrit ei soovitatud siiski kohe panna, paari aasta pärast tasus palgivahet teist korda ületakutada ning alles siis panna paika ka lõplik välisvooder, laudis või krohv.


Vaata ajaloolisi pilte Tallinna majadest Delfi artiklist.


Otsid kodu?