Puitmaja kahjustavad kõige rohkem seened ja mardikad
24. oktoober


Kalle Pilt, puidu biokahjustuste ekspert
24. oktoober 2010

Kui puitmajale on õues ring peale tehtud, kontrollige võimalikke kahjustuskohti ka seestpoolt.


Puithoonete kõige suuremad kahjustajad on seened ja mardikad. Olles hindava pilguga üle vaadanud ligi 2000 hoonet, oskan eelkõige praktilise kogemuse põhjal hooneomanikele ja -kasutajatele vajalikku nõu anda.

Puithoone seisukorra hindamine on oluline protsess hoone pikaealisuse seisukohast ja seda on vaja teha vähemalt korra aastas. Kontrolli eesmärk on sellisel juhul pisivigade kaardistamine, hooldustööde planeerimine ning ohtude ennetamine. Alljärgnevalt tegevused hoone kontrolliks.

Eeldan, et teil on juba kirjutusvahend ja üks suur kaustik, kuhu olete välise kontrolli tulemused kirja pannud. Nüüd täiendage kirjutist hoonesisese kontrolli andmetega. Keldri olemasolu korral alustage keldrist.

Keldri põrand

Keldrit on vaja kontrollida sõltumata sellest, kas see on kasutuses või mitte. Kusjuures viimasel juhul eriti hoolikalt, sest just siis hakkavad seal arenema igasugused ebasoovitavad organismid.

- Keldris tuleks kõigepealt vaadelda põrandapinda ja sellega vahetus kontaktis olevaid materjale. Siin on mõeldud kas betooni või pinnast, mitte põrandakatte pinda. Kui põrandal on katteks laudis, PVC või mõni muu kate, tuleks see kontrolliks osaliselt avada.

- Põrandapinnal saate kontrollida selle niiskustaset. Kui pole käepärast hügromeetrit, piisab ka sellest, kui surute (raskuse all) põrandapinna vastu ajalehepaberi ja vaatate 10 minuti pärast, kas see on niiskunud või mitte. Kui jah, siis on põrandapinnal niiskusega probleeme.

- Vaadake põrandapinda lähedalt. Kas leiate seal värvimuutusi, näiteks valgeid, pruune vms laike. Kui leiate, siis kontrollige, kas laigu tekitanud aine on pinnalt eemaldatav või mitte ja tehke eelmises punktis toodud niiskuskatse selle laigu kohal. Kui aine on eemaldatav, tuleks seda sõrmede vahel hõõruda – kui aine laguneb pulbriks või tolmuks, on tegu mineraalse päritoluga, nt soolad.

Kui hõõrumisel moodustub rull, siis on suur võimalus, et tegu on orgaanilise ainega. Viimase puhul võiks pöörduda sihtasutusse Eesti Mükoloogia Uuringutekeskus (edaspidi EMÜK) organismi liigi või perekonna määramiseks.

Kui on tegu mineraaliga, tuleks selgitada välja, kust aine sinna sattus, kas on midagi maha pudenenud või on niiskuse liikumisega kandunud põrandaalusest materjalist soolad pinnale.

Tähtis on teada, et tolmjas materjal võib olla orgaaniline juhul, kui on tegu seeneeostega. Siis on tolm enamasti värviline – punakaspruun, kollakaspruun vms.

- Põranda lähedal paiknevate materjalide puhul vaadake, kas need on vajalikud või võite nad lihtsalt ära visata. Keldri põrandale koguneb ikka igasugu mittevajalikke asju ja prahti, mis tuleks aeg-ajalt sealt välja vedada. Kui tegu on säilitatava esemega, kontrollige, kas see on kontaktis keldri põrandapinnaga. Kui jah, siis vaadake eseme kontaktis olevat osa – kas see on kuiv ja ega seal ole niiskumise jälgi (selgelt eristatavad vöödid).

Keldri seinad, puitesemed ja lagi

- Keldri seinte puhul tuleks teha samasugune kontroll nagu põrandapinnale. Seinte juures tuleks kontrollida eriti igasuguseid pragusid, kivi- ja muude materjalide vahesid.

- Kindlasti peaks kontrollima keldris paiknevate puitesemete (sh riiulid, vaheseinad, puitpõrandad, puidust alused jms) materjali tugevust. Kõige ohtlikumad on just põrandapinna ja välisseinte lähedased piirkonnad.

Tugevuskontrolliks võite võtta kas naaskli või kruvikeeraja ja sellega lihtsalt torgata puitu. Kui see läheb puitu kergesti, on materjal juba kahjustatud kas seente või mardikate poolt.

Mis tähendab kergesti? Selle määramiseks tehke proovi mõne terve uue lauatükiga. Loomulikult pole tugevuskatset vaja tehagi, kui juba silmaga vaadates on puit lagunenud. Siis tuleks kiiresti leida lagundaja – seen või mardikas.

Kui puitpindadele on tekkinud ämblikuvõrgu sarnane või ka tihedam moodustis, on suure tõenäosusega tegu puitu lagundava seenega. Kui aga üksikud täpikesed, mis omavahel ühinevad ja moodustavad suuremaid laike, on enamasti tegu hallitusseentega.

Kui puidus on ümarad või ovaalsed augud, on tegu mardikate vastsetega, kes puitu kahjustavad.

Kahjustuse puhul tuleks analüüsida kahjustajavastase töötluse võimalusi. Need on kindlasti liigipõhised ja siin saab soovitada jälle liigi määramist spetsialistide poolt.

- Keldri lage tuleks kontrollida nagu seinu, kus olulisim on niiskus ja praod. Tasub vaadata ka seeneniidistiku ning puidust vahelael ka mardikakahjustuste olemasolu. Tegutseda tuleks vastavalt eelmisele punktile.

- Viimaseks võib korraks keldris ka ninaga õhku tõmmata. Kui tunnete lagunevate ainete, hallituse või mingit muud spetsiifilist lõhna, tuleks lõhna allikas üles otsida. Vahel võib selleks olla ka mõni hallitav moos või nurgas mädanevad kartulid.

Torustikud ja põrand niisketes ruumides

Hoone põhiosas vaadake kõigepealt üle niisked ruumid kui suurema ohu allikas. Siia kuuluvad saunad, vannitoad, dušinurgad ja muud ruumid, mille õhuniiskus võib olla kestvalt üle 70%. Niisketes ruumides on eraldi veel märjad piirkonnad – need on pinnad, mis otseselt puutuvad kokku veega.

- Niisked ruumid on reeglina seotud torustikega. Esimene ülesanne on kontrollida, ega torustik leki. Samuti on niisketes ruumides oht, et külmaveetorude pinnal kondenseerub olulisel määral õhuniiskust. Seega tuleks vaadata, kas külmaveetorude pind jääb kuivaks ka pärast seda, kui vesi on tükk aega jooksnud. Kui pind tõmbub märjaks, tuleks planeerida tegevuseks torustiku soojusisoleerimine.

- Põrandate kontrollimisel jaguneb ülevaatus kivimaterjalist põrandate ja puitmaterjalist põrandate kontrolliks. Kui põrand on betoonist, mis kaetud keraamilise plaadi või mingi muu mineraalainest kattega ja kus puitu pole (ka mitte betooni sees ega all), tuleks nende põrandate puhul vaadata pragude tekkimist ja põrandapinna vajumist.

Ärge unustage, et vahel on betoon valatud puidust kandekonstruktsioonile. Sellisel juhul tuleb eriliselt kontrollida pragude tekkimist ning nende avastamisel kontrollida võimalusel ka puidust aluskonstruktsiooni. Ilma konstruktsioone avamata saab seda teha fiiberoptilise boreskoobiga (selline riist on olemas EMÜKil).

- Kui tegu on puitpõrandatega, puitu sisaldavate põrandatega või puidupõhistest materjalidest põrandatega puitalusel, tuleks esmajärjekorras kontrollida põranda aluskonstruktsiooni kandeomadusi.

Selleks astuge põrandale ja õõtsutage end üles-alla. Kui põrand ei liigu koos teiega, on asi korras.

Vastupidisel juhul on aluskonstruktsioonis midagi lahti, s.t kas alustalad valesti paigaldatud, aladimensioneeritud või siis halvimal juhul on nad lagundatud seente või mardikate poolt.

Igal juhul tuleks õõtsuv piirkond lahti võtta ja vaadata, mis seal all toimub. Ka siin võib teha keldri kontrollimisel õpetatud puidu tugevuskatset naaskli või kruvikeerajaga.

- Eraldi tuleks vaadata põrandaäärte (liistude) piirkonda.

Esiteks, kas liistu ja põranda või seina vahele pole tekkinud pragu. Kui selline pragu on tekkinud, tasub jälgida, kas pragu suureneb või on samasugune nagu leidmise hetkel. Kui see jääb samasuguseks, on hästi, kuid kui suureneb, siis on tegu kasvavate vajumistega ja kindlasti tuleks välja selgitada nende põhjus.

Kui leiate ise põhjuse, on hästi, kui mitte, tasub kasutada ehituseksperdi abi. Ehituseksperdiks saab nimetada isikut, kellel on selleks vastav registreering majandustegevuse registris (MTR).

Teiseks tuleb liistude juures vaadata seda, ega liistu ja põranda või seina vahelt midagi välja kasva või ega sealt mingit värvilist tolmu ei eritu (seente eostolmu võimalus). Kui kas või ühe neist kahest leiate, tuleks kiiresti pöörduda spetsialisti poole.

Niiskete ruumide seinad ja laed

- Seinte juures tuleb otsida võimalikke pragusid või avasid, kust vesi võib sattuda seinatagusesse või -sisesesse konstruktsiooni. Kõik sellised kohad peavad olema korralikult tihendatud.

- Kui vähegi võimalik, tasub piiluda ka seinakattetagusesse ruumi (veemõõdusõlme luugid või torude läbiviikude kohad vms). Ka seal ei tohiks olla liigniiskust, mustust ega hallitusseente kolooniaid.

Neil seintel, kuhu satub lahtine vesi, peab olema korralik hüdroisolatsioonikiht, kuhu ei tekiks materjali mahumuutustega lõhesid ja pragusid. Sellise kihi saavutab ainult spetsiaalsete võõpadega, milleks kindlasti ei ole laialt kasutusel olevad vedelikud (Aquastop jms), mis on pigem mõeldud kruntimiseks.

- Lagede pindade kontroll on analoogne seinte pindade kontrolliga, kusjuures arvestama peab, et ripplagede puhul on väga oluline näha ka ripplae kohal paiknevat tühimikku, ükskõik kui lai see ka poleks. Just seal on meeliskoht hallitusseentele, kelle eosed läbi ripplaes olevate avade ja pragude levivad kogu ruumi õhku.

- Kõiki niiskete ruumide pindasid tuleks kontrollida hallitusseente leviku osas. Kui kusagil leiate tumedaid või värvilisi täpikesi, tuleks need kindlasti üles tähendada ja hiljem tegevuste planeerimisel ka kõrvaldada.

Kui mitmel järjestikusel kontrollil kordub samas kohas sarnane hallitus, peab mõtlema ka tekke põhjustele ning nende kõrvaldamisele. Selleks võiks kaasata ehituseksperdi.

- Niisketes ruumides on tihti hallitusega kaetud kohaks nurkades ja äärtes olev silikoonipind. Nendes kohtades pole tegevuste planeerimisel mingit muud võimalust, kui olemasolev silikoon teisaldada ja asendada uue, hallituskindla silikooniga.

Väiksema õhuniiskusega ruumid

Järgmisena võtke ette garaažid, koridorid, köögid, abiruumid ja panipaigad esimesel korrusel ehk need ruumid, mille õhuniiskuse tase on reeglina pisut kõrgem eluruumide omast.

- Nende ruumide kontrollimise üldised põhimõtted on samad mis niisketel ruumidel.

Kuid muu hulgas tuleks eriti tähelepanu pöörata nurgapiirkondadesse nii üleval kui all.

Tavaliselt kipub põrandanurkadesse ja mööbli–seina nurkadesse sellistes ruumides ikka prahti kogunema, nii orgaanilist kui mineraalset.

See praht on aga omakorda heaks toitaineallikaks nii hallitusseentele kui puitu lagundavatele seentele (viimaste puhul peaks olema prahi hulgas paberit vms).

- Köökides tuleb eriti hoolas olla toiduvalmistamisega seotud piirkondades, vaadata, kas ventilatsioon ikka toimib ning kas pinnad on kuivad ja puhtad. Siin piirkonnas tekkivad hallitusseened levivad õhuga üle kogu elamise.

- Probleeme on tihti olnud abiruumide ja panipaikadega. Nende puhul tuleks kindlasti vaadata, kas on tagatud kas või minimaalnegi õhu liikumine, sest seisva õhu puhul tekib nii niiskuse kui ka mikroseente eoste ja osakeste kumuleerumine.

Samuti on panipaikade piirkonnad sageli vähem soojustatud (eriti vanematel majadel) ning seal on suurem võimalus õhuniiskuse kondenseerumiseks temperatuuri muutudes (langedes).

Kolmas kontrollitav piirkond on panipaiku ja abiruume läbivad torustikud, nende puhul tuleb teostada kontroll samamoodi nagu niiskete ruumide torustikel.

- Abiruumides on enamasti ventilatsiooniseadmed. Nende kontrollimisel järgige kasutusjuhendeid. Ka neid tuleb kontrollida regulaarselt ja vajadusel puhastada.

Kuivad eluruumid

Järgmisena siis eluruumid ja teised igapäevases kasutuses olevad n-ö kuivad ruumid.

- Eluruumide kontrollimise juures tuleb lisaks kontrollida mööbliesemete aluse ja/ning soklipiirkonda (s.o alumine suletud osa). Selles piirkonnas on esmajärjekorras võimalik avastada majaseente tekke tunnuseid (seeneniidistik, viljakehad ja eosed).

- Rõhutan veel kord, et põrandate kontroll, eriti esimesel korrusel, kui pole keldrit all, on kõige tähtsam. Järgige samu kontrollivõtteid mis niiskete põrandategi puhul. Lakitud puitpõrandate puhul tuleks vaadata ka värvimuutusi, s.t kui põrandalaki all hakkab laud pruuniks tõmbuma, siis on seal suure tõenäosusega alanud seene elutegevus, kes tekitab pruunmädanikku. Värvitud põrandate puhul iseloomustab sama protsessi värvi mullitamine ja mahakoorumine.

- Veel on vaja kontrollida mööbliesemete taguseid ning pealseid. Mida tihedamalt ese vastu seina või lage paikneb, seda olulisem on kontroll. Lisaks tolmule võite sealt leida õõvastavaid näriliste pesasid, putukate kookoneid, kuid ka seeneniidistikku, viljakehasid ning eostolmu.

Kui leiate seeneniidistikku, tuleb kindlasti kohe kontrollida ka kapi või muu mööblieseme sisemust, sest tihti on niidistik levinud ka sinna.

- Neis ruumides tasub hoolikalt vaadata akende ümbrust. Eriti aknalaua piirkonda ning aknaalust seinapiirkonda.

Pööning ja katusealune

Viimane kontrollitav koht on pööning ja/või katusealune piirkond. Ka siin võib jagada kontrollitava piirkonna kaheks võimalikuks osaks: katuslagi ja avatud katusealune piirkond. Jätaks katuslae kui “halvema” variandi teiseks ja vaataks, kuidas kontrollida avatud katusealust.

- Kõigepealt tuleks vaadata maha ehk kontrollida, kas soojustus on ilusti paigas ning ega kusagilt viimase korruse valgus läbi paista. Just läbi viimase korruse ning pööningu vahelae on kõige suurem võimalus soojuskadudeks. Kui pööningule on kuhjatud igasugu kola, peaks kontrollima soojustust ka selle all.

- Teiseks peaks vaatama üles ehk kontrollima katuse kandekonstruktsiooni (sarikad, pennid, toolvärk jms). Kui need enamasti puidust elemendid on mingil põhjusel värvi vahetanud või laiguliseks tõmmanud, tasuks tõsiselt vaadata katusekatet selles piirkonnas.

Tähtis on ka katusekatte alune, sealgi ei tohiks olla märgi laike (pärast vihma) ega ka tumedamaid plekke.

Puitosade peale moodustunud valge aine võib olla nii seeneniidistik kui ka vanadel hoonetel lubjakiht.

- Erilist kontrolli vajavad korstnate ja katuseluukide piirkonnad ning neelukohad altpoolt. Just seal on tihti märgata märgumise jälgi.

- Pööningu olulised osad on aknad. Kindlasti vaadake, kas kõikidel akendel on ees klaasid või võred, sest lindude pääs pööningule on vahelae konstruktsioonidele kahjulik (väljaheited).

- Nüüd katuslae juurde. Selle kontroll on raskendatud, sest enamasti on konstruktsioonid suletud ja seda, mis seal sees toimub, on välisel kontrollil raske avastada.

Katuslael tuleb esmajärjekorras kontrollida katuseakende piirkondi. Kui seal on märgumise jälgi või hallitusetäppe, tasuks mõelda nende tekke põhjuste peale.

Samuti saab kontrollida katuslae nurkasid, mis tavaliselt on ümbritsevast keskkonnast külmemad piirkonnad ja seal on õhuniiskuse kondenseerumise oht suur.

- Kui võimalik, tasub piiluda katuslae külgedelt või ülevalt (kui sinna pääseb) katusekatte ja katuslae tuuletõkke vahelist ala.

Hästi ehitatud katuslael on seal korralik tuulutusvahe.

Sellised mõtted said kirja hoone iseseisvaks kontrollimiseks. Kindlasti pole need lõplikud ja täiuslikud, kuid esmase ülevaatuse tegemiseks aitab neistki.

Lugejatelt ootan häid soovitusi, täiendusi ning rahvatarkusi meiliaadressile kalle.pilt@emu.ee.

Allikas: Maaleht

Otsid kodu?