Puit on ehitusmaterjalina taas trendikas ja kõrgelt hinnatud
08. oktoober

Eesti Päevalehe ajakirjanik Kaarel Kressa intervjueerib äsjailmunud raamatu  „Tallinna puitarhitektuur” toimetajat Leele Väljat.
Puitu peeti pikka aega alaväärtuslikuks ehitusmaterjaliks. Millal ja miks hakkasime seda jälle hindama?

Puit oli ehitusmaterjalina aktiivses kasutuses Teise maailmasõjani. Sellele järgnes kiire allakäik nõukogude ajal, kui see taandus esmalt eramu- ja lõpuks peamiselt suvilamaterjaliks. Oluline põhjus oli kvaliteetse ehituspuidu puudus.

Taasiseseisvumine tõi kaasa puidu kui ehitusmaterjali renessansi, esialgu fassaadimaterjalina, üha rohkem aga ka konstruktsiooni osana. Selles mõttes astub Eesti ühte jalga ülejäänud Euroopa metsaste aladega, kus puit ehitusmaterjalina on trendikas ja kõrgelt hinnatud.

Kui innukalt nüüdisaegses Eesti arhitektuuris puitu kasutatakse? Kas seda tuleb tänapäeval lugeda kalliks materjaliks?

Puitu kasutatakse üha rohkem, kuid arenguruumi on veelgi rohkem. Müüt, et puit on väga kallis, ei pea paljuski paika. Kõik sõltub muidugi sellest, millisel kujul ja millistes sõlmedes seda kasutatakse. Küll on aga leitud, et paljude kandekonstruktsioonide juures on liimpuit täiesti võrdväärne metallkonstruktsoonidega.

Kes on välismaa tipparhitektidest kõige suuremad n-ö puidusõbrad?

Esimesena tuleb meelde Pritzkeri arhiktetuuripreemia 2009. aasta laureaat Peter Zumthori, kelle Benedictuse kabel muutus kohe pärast valmimist ikooniliseks objektiks, mis arhitektuurihuvilisi kui palverändureid ligi meelitab. Peale tema ka selle aasta laureaat Shigeru Ban, kes on ilmselt üks silmapaistvamaid puitarhitektuuri kavandajaid maailmas.

Kui hea praegune olukord ikkagi on – kas Tallinna väärtuslikud puithooned on kaitstud lagunemise ja lammutamise eest?

Olukord Tallinna puithoonete tulevikuga on äärmusest äärmusesse. On palju häid näiteid nagu Kadriorus lootusetuks peetud Poska villa ja lastebasseini maja, praegune Miia-Milla-Manda lastemuuseum. Loomulikult rõõmustavad arengud veel 15 aastat tagasi lootusetuks peetud puitasumites Pelgulinnas ja Kalamajas. Kopli liinid on suuremas osas hävinud. Vaadates, mis toimub samas kõrval Professorite külaks nimetatud piirkonnas, oleks need arengud võinud ka teistsugused olla.

Kui keegi soetab endale muinsuskaitseobjekti või lihtsalt kordategemist vajava vana elamu, siis kui palju abi on omanikul oodata riigilt või linnalt? Kas renoveerimine on üldiselt omanikule jõukohane koorem?

Omanik olla tähendab alati kohustust oma omandi eest hoolitseda. See ei olegi kindlasti igaühele jõukohane ja ilmselt ei hakkagi kunagi olema. Inimesed on erinevad ja igaühelt ei saa ega peagi seda eeldama.

Riigilt on vähest abi saanud riiklike kultuurimälestiste hulka kuuluvad objektid, abi on olnud ka Kredexist ja muudest toetusprogrammidest. Tallinna linnal oli aastaid toetustesüsteem ka miljööväärtuslike alade elamute korrastamiseks, see aga kadus koos selle osakonna likvideerimisega kultuuriväärtuste ameti juurest.

Milliste välismaiste linnadega võiks Tallinnat sellest aspektist võrrelda? Kus leidub veel Kadriorge, Kalamajasid ja Nõmmesid?

Tallinn on oma puitarhitektuurilt üsna eripärane. Kuni Esimese maailmasõjani ehitati palju puidust kogu Skandinaavias. Pealinnad muutusid siiski kiviseks juba sajandivahetuse paiku. Nõmme meeleoludes puitvillade rajoone leidub paremaid ja uhkemaid nii Helsingis kui ka Stockholmis, aga valdavalt tööliselamutest koosnevale Kalamajale-Pelgulinnale on üht-teist vastu panna ainult Riias. Tallinna eripära on aga rikkalik puitelamute pärand sõdadevahelisest perioodist, kui ehitati massiliselt kivitrepikojaga puitelamuid, nn Tallinna-tüüpi maju.

Millised on teie enda lemmikud puitelamud?

See on kõige raskem küsimus. Ühelt poolt on kõige põnevamad need objektid, mida enam ei ole. Eriti intrigeeriv nende hulgas oli näiteks Skoone bastionil paiknenud stalinistlik ohvitseride suveteater. Aga säilinud üksikhoonetest olulisemaks pean terviklikku keskkonda ja tänavamiljööd – nagu me näeme Kalamajas, Pelgulinnas, mõnel Kadrioru tänaval.

Allikas: Eesti Päevaleht, Kaarel Kressa


Püha Benedictuse kabel. Arhitekt Peter Zumthor. Foto: internet

Otsid kodu?