Palkmajaehitus meelitab loomingulisusega
21. august

Käsitööpalkmaja ehitajate kutsevõistluse võitja Veiko Palm tahtis ehitajaks juba lapsena.

Kutsevõistlustel esikoha pälvinud 31aastane Veiko Palm, kes on pärit Jõgevamaalt Laiuselt, oli juba lapsepõlves ehitamistel ninapidi juures. Ka Lõuna-Eestis vanavanemate juures võis teda sageli külapuusepa juurest leida.

Põhikooli järel tahtiski Veiko ehitajaks õppima minna, kuid ema ja tädi laitsid selle mõtte maha, sest ehitaja peab sageli ilmast hoolimata nii suvel kui talvel õues töötama.

Nii läks ta hoopis toonasesse Tartu ehitus- ja kergetööstuskooli tubasemat tisleriametit nõutama. Perekonna ja kooli antud suunale vaatamata ei töötanud ta siiski tislerina päevagi, vaid asus peagi pärast kooli lõpetamist, sõjaväge ja lisakursuseid ikkagi tegelema lapsepõlvehuviga – ehitusega.

Tõsi, üldehituse asemel oli huvi nüüd puidukesksem ja telliste ladumise asemel hakkas Veiko puid laduma ehk palkmaju, täpsemalt käsitööpalkmaju ehitama. Ema ja tädi on rahul, kuna perepoeg töötab enamjaolt katuse all, hallis, ning “murelaps” ise on samuti rahul, sest saab ehitada.

Palk mängib, inimene mängib

Lisaks ehitamisrõõmule pakub kümme aastat tagasi valitud valdkond eneseteostuse võimalust. See on loominguline töö. Puit on looduslik materjal ja loodus kipub ikka omatahtsi toimetama. Palgi puhul väljendub see “mängimises” – kuivades palk kaardub ja väändub ning langetamisel sirgena näiv puu tõmbub hiljem kõveraks. Need isepäised palgid tuleb ehitajal seina sobitada. Hetkel ühes seinas kasutuskõlbmatuna tundunud “väänkael” tõstetakse kõrvale, kuu aega hiljem passib see ehk ideaalselt teise seina. Inimene versus loodus. Palk mängib ja inimene mängib.

Veikole ei ole töö tüütu kohustus, vaid puhas lõbu, mõnel igavamal nädalavahetusel ta koguni ootab töönädala algust. “Olen õnnelik inimene, tegelen sellega, mis mind huvitab,” ütleb ta.

Küsimuse peale, kas ta loomingulisele tööle lisaks ka skulptuure teha on proovinud, turtsatab Veiko naerda ja ütleb, et proovinud on, aga tulemust ei saa skulptuuriks nimetada.

Loomulikult on ka palkmajaehitaja ametil oma puudused, põhiliselt viimistlemisel tekkiv ja tervisele hakkav peen lihvtolm, ning suvine palavus, mis paksude saepükste kandmist mugavaks ei tee. Mõnikord tekib ka tüdimus, kuid see läheb kiiresti üle ja vahel tekib vajadus veel tööväliseltki saag kätte võtta, et lasteaiale liivakast teha, sõbrale kiik meisterdada või tuttavale sauna palkseinad püsti panna.

“Kuidas saunaga siis rahule jäädi?”

“Noh, tere veel ütleb ja sauna kah kutsub, ju on rahul.” (Veiko muigab.)

Kõige selle kõrvalt vajab paar aastat tagasi Jõgevamaale Palamuse valda soetatud maja kõpitsemist. Üle saja aasta vanune hoone oli kunagi arvatavasti küla esimene.

Väsinud ja pehkinud alumine palgiring tuleks sel välja vahetada. Endise lapsepõlvekodu remont õpetas, et enamik vana maja parandamise töid on vaevalised ja kulukad, teisalt on vana maja uuega võrreldes eripärasem. Veiko peres pole veel ära otsustatud, kas taastada vana või teha uus.

Norras palkmaju kokku panemas käies hakkasid Veikole meeldima sealsed palkkarkassmajad, mida iseloomustavad nurkades paiknevad massiivsed postid ning palgi ja puitsõrestiku kombinatsioon. Kui teeks uue maja, oleks materjal väikesest oma metsast võtta ning endale ehitades saaks puidul ka aeglaselt ja korralikult kuivada lasta, et palgis tekiks vähem pingeid, kõverdumist ja lõhesid.

Parem olla ehitaja kodumail

Oma maja ja pere ei võimalda rohkem Norras käia, kuigi tööandja seda pakub. “Naine saab kurjaks, kui maja remontimise asemel reisin,” naljatleb mees. Lisaks remondikohustusele hoiab kodus igatsus pere järele ja seegi, et ta ei tihka perekonda, naist ja kaht tütart üksi jätta, kuna korra (vaid üks talv enne majja sissekolimist) käisid seal vargad. Kõrvalise maakoha turvalisusemurele vaatamata ei teki küsimustki, kas jääda maale või minna linna. “Linna kindlasti ei taha,” ütleb Veiko.

Lõpetuseks räägime lemmikpuidust.

“Otsest lemmikut pole, pehmest okaspuidust on lihtsam teha. Teisalt tammepakku töödeldes küll alguses vannud ja tatistad, aga tulemus saab hea.”

“Millisest puust endale ehitaksid?”

“Männist. Mänd on enamjaolt raskem, vaigusem ja tihedam kui kuusk. Oleneb muidugi kasvukohast.”

“Tappide hulgas kah eelistus on?”

“Teinud olen koerakaelatappi (Eestis traditsiooniline – V. S.), Soomes ühele saunale ka kalasabatappi, kuid eelistan Norra tappi.”

Virgo Siil

Maaleht


Räpina kutsevõistlusel kulus Veikol Norra tapi valmistamiseks kõigest  27 minutit. Foto: Pille Laub 

Otsid kodu?