Insener: majale kilekoti pähetõmbamine pole lahendus
09. detsember

Ehitusinsener Liivo Kruusel kirjutab, et ehkki hoone avade õhukindlalt sulgemine toob esialgu suure kokkuhoiu küttekuludelt, tuleb õige energiasääst hoopis siis, kui säilitatakse hea mikrokliima.

Tänased põhitegevused energiasäästuks on üldjuhul akende vahetus, seinte-, soklite-, katuse lisasoojustamised ja küttesüsteemide renoveerimine – nii saadakse märkimisväärne kokkuhoid küttearvetelt. „Edukaimad“ on siin need tegijad, kes sulevad kõik avad võimalikult õhukindlalt ehk piltlikult öeldes tõmbavad majale kilekoti pähe.

Esimene emotsioon on rõõmustav: küttearved vähenevad kuni 30 protsenti! Kuid mis saab edasi? Sellise renoveerimisega saavutatud mikrokliimas on küll soe, aga kas ka hea elada? Mis saab siis, kui aknad, seinad ja laed hakkavad higistama, tekib hallitus ja sellest omakorda allergiad, vähkkasvajad? Kas see on probleem, et nendes ruumides väsivad inimesed kiiremini, muututakse närvilisemaks, kannatavad peresuhted?

Milles seisneb probleem?

70% eestimaalastest elab korterelamutes, kus õhuvahetus on lahendatud loomuliku ventilatsioonisüsteemiga, kus raskemale külmale õhule teeb ruumi kaalult kergem soe õhk. Väljatõmbeks kasutatakse ventilatsioonikanaleid, mis üldjuhul asuvad sanitaarruumides ja köögis.

Loomulik ventilatsioon ei toimi ühtlaselt. Mida külmem ja tuulisem ilm on väljas, seda rohkem õhuvahetust tekib, kui pole temperatuuride suurt erinevust ventilatsioonišahtide otstes, siis õhk ka ei liigu. Kuigi sooviks ehk teistpidi. Samuti sõltub selline ventilatsioonisüsteem ventilatsioonikorstna pikkusest. Teame ju, et pikem korsten “tõmbab” paremini.

Peale kalleid energiasäästlikke renoveerimistöid muutub olukord aga sootuks. Senise ebaühtlase õhuvahetuse asemel ei tule värsket õhku hoopiski. Loomuliku ventilatsiooniga hoonetes oli ette nähtud kompensatsiooniõhu juurdevool läbi akende ebatiheduste. Uute akende puhul on vähenenud nii õhu juurdevool kui ka infiltratsiooni õhuvooluhulk. Paljudel suurpaneelelamutel on suletud ka ventilatsiooniavad. See kõik tähendab, et saastunud õhk ei lähe ruumist välja. Värske õhu asemel hingame siseruumides seisnud õhku, milles on kordades rohkem mikroobe ja viirusi kui välisõhus, kus neid tapab ultraviolettkiirgus.

Renoveerimine tõstis õhuniiskust

Kui Tallinna Tehnikaülikooli teadlased 2009. aastal uurisid Eesti suurpaneelelamute ehitustehnilist olukorda, ilmnes, et võrreldes meie naaberriikides tehtud uuringutega, iseloomustab Eesti suurpaneelelamute sisekliimat madalam temperatuur ja suurem õhuniiskus. Nüüd, kui majadele on renoveerimise käigus justkui kilekott pähe tõmmatud, suureneb õhuniiskus ja kondensatsioonirisk veelgi. See ei tähenda aga midagi muud kui hallitusprobleeme, mida saaks ennetada korraliku ventilatsiooniga.

Võime muidugi mõista inimese soovi sulgeda kõik võimalikud avad, et soe välja ei läheks. Eriti kui kütte hind pidevalt tõuseb. Me vajame sooja, aga ka õhku. Inimesed veedavad 80% oma ajast ruumides, kuid vähesed ilmselt mõtlevad sellele, mida toob kaasa halb õhuvahetus ja kui palju see meie elu mõjutab. Kui hakkab tunduma, et õhk pole enam värske, tuulutame tuba ja laseme aknast välja sooja, mida kõigest väest kokku oleme kogunud.

Lahenduseks sundventilatsioon

Täna on võimalik tekitada korteritesse ühtlane sundventilatsioon koos soojustagastusega. Sellega saavutatakse nii parem õhuvahetus kui ka küttekulude kokkuhoid. Seega saame energiasäästu hoopis mikrokliimat parandades, mitte kogu õhuvahetust sulgedes. Erinevate majade seisukorra ja arvutuste kohaselt võiks energiasääst sellisel juhul olla ka üle 50%.

Tundub, et riik on hakanud mõistma, et energiasäästuga peab kaasnema ka inimeste heaolu paranemine. Septembris anti KredExi toetusel esmakordselt välja eestikeelne raamat „Hoonete energiatarve ja sisekliima“, mille autoriteks on nimekas Rootsi Chalmersi Tehnikaülikooli emeriitprofessor Enno Abel ja TTÜ Keskkonnatehnika Instituudi kütte ja ventilatsiooni õppetooli dotsent Hendrik Voll.

Augustis teatas KredEx, et hakkab toetama enne 1993. aastat valminud korterelamute renoveerimist, et motiveerida elanikke rekonstrueerima olemasolevaid korterelamuid kompleksselt, sh et suureneks energiatõhusus arvestades nõudeid hoonete sisekliimale. Kui aga korraga tervet hoonet renoveerida ei suudeta, siis tuleks hakata hooneid renoveerima seest väljapoole ehk alustada tuleks kütte- ja ventilatsioonisüsteemidest ning seejärel tegelega piirete ja avatäidetega.

Riik toetab, inimesed taha mõista

Huvitav on siin asjaolu, et kuigi riik annab sellistele renoveerimistele suuri toetusi, ei suuda korteriühistud sageli jõuda kokkulepeteni, et midagi ka reaalselt ära teha. Tundub, et eestimaalasele meeldib olla „ärakasutatud“ ja pidevalt kurta küttehindade tõusu ning tervise kadumise üle.

Korteriühistud kardavad väga laenuvõtmist, kuid siinkohal peaks ehk meelde tuletama, et kohustused kaugkütte tarnijatele on samasugused kohustused nagu laenukohustus panga ees, sageli pole laenumaksed ka sugugi kõrgemad. Ainuke vahe on, et maja renoveerides saab elada tervislikumas keskkonnas ja õige lahenduse korral on laenumaksed hoopiski väiksemad kaugkütte tarnijaile makstavast. Seega kohustused inimestel vähenevad, mikrokliima paraneb, tervis jääb alles. Teeme siis virisemise asemel parem midagi ära.

Allikas: Ehitusuudised.ee

Otsid kodu?